ILUSAID JA RAHULIKE JÕULE! :)

Nii hea. Hea on olla kõige kallimate inimestega :). Tanel, Miina, Kristel, Harold, Maarja ja Kristen. Oh, kuidas ma siukest päeva armastan. Hetkel olen ma tõesti õnnelik ja ainult teie suudate selle päeva lihtsalt nii toredaks ja heaks teha. ^^

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa...

Oh, kuidas ma armastan seda lund. Seda ilusat, puhast, külma ja valget lund. ^^

Liblikad

Valetamine

Mul on tunne, et ma valetan endale. Ei, mitte selles mida teie arvate. Hoopis muus asjas. Äkki tegelikult ma polegi nii õnnelik? Äkki ma valetan endale? Tahaks tagasi seda aega...

Mul on koguaeg viimasel ajal nii hea tuju ja nii õnnelik. Aga see ei saa nii olla. See tundub mulle endale kuidagi nii feik. Või siis ma pole sellega harjunud?

Tunnen end nii lapsikuna. Ma oleks justkui tagurpidi hakanud arenema. Näe, jälle. Vb ma ei taha enam reaalsuses elada? Tahan elada selles roosas maailmas, kus pole mitte mingisugust viga.

Äkki kõik on just vastupidi? Et ma ei suuda elada selles roosas maailmas mis mind viimasel ajal ümbritseb? Ma ei saa enam mitte midagi aru. Ma ei tunne end iseendana. Mis minuga lahti on?

Türi

Seda võib korrata.

Küll on tore käia kusagil ära nädalavahetustel.

Vaheldus.

Varsti tekib inimestefoobia. Miks Tallinnas nii palju inimesi on? Võiks ju vähem olla.

Ma lihtsalt armastan neid toredaid päevi, kus ma ei pea kodus olema ja üldse Tallinnas. Mil saab olla uut sorti seltskonnaga. Tahaks veel ja veel ja veel ja veel...

Mulle meeldivad need vaheldused. Miks me seda tihedamini ei tee? Miks see kool meilt nii palju aega röövib? -.-

Kool

Ja algaski see kool. Kool, mis on täis naeru, higi, verd, pisaraid ja pingutusi. Kus meil tuleb teha otsuseid. Me peame jälle mattuma nende hallide koolipäevade kihi alla. Me ise valisime selle, valisime selle tee ja peame sellega leppima.

Kas on midagi, mis kergendaks neid päevi? Kui nüüd järele mõelda siis jah, on küll. Ma tean, mis mind aitab, kas ka teie teate, mis teid aitab? See ootus, see pisike lootus. Nädalavahetuse ootamine, inimeste nägime ja ...

Mõttemaailm..

Vahel paneb mind miski nutma. Vahel paneb miski mind naeratama. Ma ei tea mis see on. Need võivad olla rõõmupisarad samas need võivad olla millegi võimatu pisarad. See võib olla millegi õnne naeratus või hoopis millegi tulevase halva naeratus.

Pea on mõtteid täis. Ma aina mõtlen ja mõtlen. Millest? Ma ei jõua ju mitte kuhugi. Ma mõtlen Temast. Nendest. Sinust, kes sa seda praegu loed. Kõik mu tuttavad on mul peast läbi käinud. Viimasel ajal üritan ma teiste mõttemaailma sisse murda. Tahan lugeda neid sõnu, mis käivad teiste peast läbi. Tahaks lugeda neid sõnu, mis läbivad Sinu mõistust hetkel, kui Sa seda loed. Mind lihtsalt huvitab viimasel ajal, mida teised mõtlevad. Kasvõi seda, mida arvatakse praegusest ilmast. Ma tahaks teada, mida sa näiteks arvad sellest väiksest poisist, kes just praegu meist möödus või mida sa arvad sellest, kui ma vastu posti kõnniks. Keegi ei avalda enda mõtteid, tundeid ja arvamusi viimasel ajal. Või olen ma tõesti jäänud pimedaks ja kurdiks?

Miks me elame unistustes? Milleks meile see? Sest siis meil on mille poole pürgida. Meil on põhjust ronida sinna tippu, kus ootab meid ees just see kõige parem. Kelle jaoks see siis on kollane pisike automudel, kelle jaoks eluarmastus...

Uus ja põnev

See tunnel. See valgus tunneli otsas, kus kõik on hall. Ma rääkisin sellet mõned sissekanded tagasi. Ma soovisin seal uut sammu. Midagi uut ja põnevat. Midagi, mis mu hallid päevad muudaks kirjuks ja huvitavaks. Ma sain, mis tahtsin. Kõik on.. uus.

See kõik muutub 360 kraadi. Mu järgmine nädal on mulle hall. See on vist üldse pimedus. Pimedus, mis teeb mind kurvaks, mis tallab mu südame peal. Jätab enda jäljed mulle sinna kauaks. Ma tahangi seda. Siis ma mäletan seda veel. See ei kao mul peast. Ei, see ei kaogi.

---

Tegelikult tahtsin ma öelda, et ma olen tegelikult isegi õnnelik (Kui nüüd välja arvata mu üleliigsed mõtted, mis mind aidata ei suuda ja teevad asjad hullemaks ainult ning järgmise nädala sündmus, mis lõhestab mu isiksuse.). Mul on enamasti olemas kõik, mida/keda vaja. Ja see auk, mis rebenes vaikselt lahti. Kus ei suutnud enam kõik vaos olla, on parandatud. Seda pole enam.

Aitäh! :)

• Ursula - Puu taga ilvest
• The xx - Night time, Nevershotnever - Happy
• Escape the fate - Situation, From first to last - Note to self, T2 - Heartbroken

Kes teab, see teab.

You mean that much to me

And it's hard to show

Gets hectic inside of me

when you go

Can I confess these things to you

Well, I don't know

Embedded in my chest

And it hurts to hold

Ma tean vastust. Ma ei tea kas see on õige või vale, hea või halb. Aga ma tean mida ma tahan.

Ma tean seda vastust! :)

Tahaks nutta. Tahaks kellegagi rääkida. Tahaks, et keegi mind ära kuulaks ja siis aitaks. Miks ma ei suuda sellega lihtsalt leppida?

Ma tahan ja arvan et julgen aga ikka ma ei tee seda, ei julge. Aga miks ma nii väga tahan? Kas ma tahan ka teist poolt? Kas ma peaksin end muutma? Muutma vaikseks ja rahulikuks. Mitte naerma ja ajama lolli juttu?

Tegelikult olen ma ka inimene. Ma oskan mõelda ka sügavamalt aga paljud ei tea seda. Nad arvavad, et ma olen mingi blondiin, kes on seest tühi ja kellel on kõigest savi. Pole ei ajusi ega südant. Aga see ei ole nii. AUSALT!

Tahaks poetada mõne pisara. Ei, ma vajaksin seda. Aga ma ei tee seda. Ma ei taha näida nõrk. Tahan olla tugev.

Oi, kuidas ma tahaks Sinuga rääkida. Rääkida nendest asjadest, millest ma ei julge ja on ka vast kohatu. Ei, kas just kohatu. Aga mingil määral ebamugav. Kas ma saan Sinuga rääkida sellest? Ma tahaks teada Sinu emotsiooni, Sinu hoiakut ja Sinu mõtteid sel ajal. Ma ei julge. Ma tahan aga ei julge. Miks Sa ise sellest minuga ei räägi? Miks Sa ei julge? Või ei taha hoopis? Kas Sa vahel kujutad ette, mida mina tunda võin, nii ühes asjas kui ka teises asjas. Tegelikult ma lausa vajan Sind. Miks ma kardan?

Ma tunnen end nõmedalt ja vastikult. Mul on tunne nagu ma kardaks midagi. Kas tõesti suhet? Miks ma seda kardan?

Ma ei tea mida teha. Peaks ära otsustama. Otsustama, mida ma tahan ja keda ma tahan ning kas ma tahan. Keegi võiks aidata otsustamisega. Keegi võiks teha ühe suure edasi hüppe ja siis ma teaks.

Ja juhtuski see, mida ma kartsin ... fakk.

Mis ma nüüd teen?

Miina:"Lase sellel edasi kulgeda. Vaata mis saab."

Eksju? :D

Helllooouuu! :)

Vahepeal ajab kõik segadusse. Ta käitub ühte moodi siis on nii ja kui teist moodi siis sa lihtsalt mõtled, et oletasid valesti. AGA. Aga siiski on midagi. Midagi, mis sind jätab mõtlema ja sa tahad veel ja veel ja veel. Sa tahaksid seda hetke tagasi ja üritad ta jutust ja tegudest aru saada. Mis selle kõige taga on? Mul on olnud siuke asi. See kõik justkui korduks. Seekord olem veidi tugevam.

***

See reede vastu laupäeva... need sekundid, minutit ja tunnid... need jutud ja teod. See rahvas. See kõik oli lihtsalt SUPER! :)

Millal vol2 ? ;)

?

Sul on valiku võimalus. Sa valid ühe valiku aga kust sa tead, et see õige on? Kuidas sa tead, et see tee on parem? Kas see tee on just sulle mõeldud - valgus tunneli lõpus.. Äkki see on vale. Teed halba teistele ja veel hullem - endale. Mis siis kui sa ei saa seda enam muuta ja pead olema enda vale valiku juures. Valiku, mis ei olnud see õige ja ....

Kas teil ei tundu, et siis kui kõik on kõige paremas korras ja alati siis juhtub midagi? Midagi, mis rikub ära kõik ja viib tagasi su sinna halli maailma ning kõik on jälle niru ja vastik. On tunne, et kõik ei ole kunagi endine. Aga ega ei saagi ju ?

Tahaks midagi, mis pööraks mu elu natuke teise suunda.. suunda, kus ei oleks nagu "valgus tunneli otsas" ja mis ei oleks hall.. suunda kus on midagi uut ja teistsugust.

LÄBI! :)

Kurb

Mu lapsepõlv oli seal. Mu naerud, rõõmud ja nutud. Mäletan veel hästi kui ei saanud matemaatikast aru ja nutsin sest mu ema ei lasknud mind enne välja kui ma aru saan. Mäletan enda esimest klassi. Kõndisime nn "suurte" inimeste saatel kooli ette. See kõik on nii kurb. Seal olid toredad inimesed. Siiani vast toredad, vähemalt minu arust. See on see kool, mis jääb mu südamesse. Keegi ei saa seda sealt ära võtta. See on ainuke kool mida ma tõesti armastanud olen ja armastan siiani. Pisike, hubane ja armas. Mida veel tahta? :)

Nõme olla. -.-

Kõik on nii nõme, tunnen end nõmedana ja vastikuna. Küllap ma seda ka olen. Aga ma tunnen end mitte sobivana. Ma ei sobi kuhugi. Ma oleks nagu mingi imelik, kes ei sobi kuhugi ega kellegi seltskonda. Küllap ma olen ka seda. Tegelt mind ei taheta. Nad lihtdalt kutsuvad, et mul tegevust oleks ja, et ma ei solvuks. See on masendav. Ja siis kui keegi seda loeb mõtle ta, et mis sitta ma siia ajan aga nii ju see on?

Kohutav.

Mase.

Vastik.

Nõme.

Mõttetu isiksus, keda keegi ei vaja ja kes on üks suvaline persoon. Inimene, kes on lihtsalt niisama. Nukk, keda vahetatakse ja loobitakse vastu maad ning siis jälle üles korjatakse. Kuju, mis kogub tolmu igapäevasest elust.

Miks ma nii emotsionaalne inimene olen? Ma tõesti üritan end tagasi hoida. Aga kui need pisarad tahavad voolata siis nad ka teevad seda. Õnneks suudan ma väljas olles end tagasi hoida aga kodus. Kuidas ma kodus saan? Millele mõelda, et neid enam lihtsalt ei tuleks?

Kas ma näen tugev välja? Või miski reedab mu nõrkust? Kas miski reedab seda, kui nõrk ma tegelt olen? Kas keegi üldse teab, kui nõrk ma olen? Kas on kedagi, kes mõistab mida ma tunnen. Keegi, kes seda PÄRISELT ka mõistab. Kas on teada miks see kõik nii on. Palju küsimusi ja keegi ei oska vastata. Tahaks ainult teada, et kas miski reedab mu nõrkust või ma näin tugev?

Ma kardan, et ma ei suuda selle pisikese koti sisu veel niipea vaadata/lugeda.

Kristel, palju õnnelike rebaseid ! (L)

Ma sain esta eksami nelja! :) 79 punkti.

_____________________________

Tahaks siia midagi kirjutada aga midagi pole kirjutada.

Vahepeal tekib tunne, et elu keerleb ühe ja sama koha peal. Kas teil ei teki? Praegu nagu oleks juba kõike läbi elanud ainult, et praegu on kuidagi rõõmsam kõik.

Mõelgem positiivselt! ^^.

Sünnipäev, sünnipäev, sünnipäev!

Palju õnnelike rebaseid mulle tagant järgi !:D:D

STRESS

EI jõua, ei taha. Kõik käib ülepea. Miks on nii raske ja vastik ning paha?

Kohvi või on hoopis kohv? xd

Väga kahtlane, ma jõin eile KOHVI! Ja veel MUSTA kohvi. Ei, see küll mina pole. Noo tegelt ma jõin seda Kristeli juures õhtu kuskil kell 10 veerand 11 vms, et kauem üleval olla ja enda vampiiri filmi vaadata. Koju jõudsin, vaatasin kaks osa ära. Ikka polnud und, siis läksin msni. Mingi Miku lisas mind msni. Who the fuck is he? Okei. Ta oli veel sees. Rääkis et sai mu msni facebookist. Oli vist? Ja mida kuradit ta ratest rääkis? Igatahes, kas kohvi tõesti aitab või ma olin lihtsalt unetu? XD

:)

Tahtsin siia kirjutada inimestest. Inimestest, kes on mul südames juba ammu ja kes on seal alles uued. Kusjuures, tegelikult neid ei olegi nii palju. Mõned on lihtsalt sõbrad, südames alumistel astmetel. Aga ma ei hakka siia iseloomustusi kirjutama. Sellega läheks liiga palju aega. Liiga palju häid iseloome on kõigil. Mul on kolm kõige tähtsamat inimest. Vist ei ole raske arvata kes onju? Aga kuidagi üks tahab sinna veel trügida. Neli kuni kuus inimest on järgmisel tasemel. Ja ülejäänud järgmistel. Tegelt on kahju, et pole paljusi kaugeks jäänud kalleid sõpru näinud.

Aga mul on mõte! (6)

A, keegi minu eest ei viitsi õppima hakata? (A)

P.S. Nimesi ei hakka ma mainima, mõistatage ise.

Pole kaua kirjutanud. Eile käisin väljas - rannas. Mängisime võrku meie originaalse "võrguga". Kõigil läheb mäng juba palju paremini. Hakkab juba mängu moodi välja nägema. Karjume üksteise peale nagu idioodid, laulame, tantsime, lollitame jne.

Miks ma seda üldse räägin? Mõttetu ju.

Täna jäin koju koolist. Ei viitsinud minna ja mul ei olnud bioloogia powerpoint kah tehtud. Mõttetu.

Unenägude hirm.

Tundmatud inimesed, pidu, tants, ootamatud inimesed, aitamine, kägistamine, peksmine, naermine, valu, nutmine, abi palumine, lohutamine, autosõit, hirm...

Ei taha enam magada. Ei taha enam näha unenägusid. Ei taha ärgata ja mõelda: "Miks ma siukest unenägu nägin?" Miks peavad inimesed nägema unenägusid? Hirmsaid unenägusid? Kas igal unenäol on seletus?

Lihtsalt ei taha näha neid enam :/

Munadepüha!! :)

Häid neid pühi siis ;)

_______________

Päris imelik on juba. Ma olen passinud kodus ja teinud mitte midagi. Aga ma ei oska isegi selle üle nuriseda seda. Need on kohe kindlasti halvad märgid. Ma eemaldun ühiskonnast ja siis minust saab üksik feilur (imelik sõna XD) ja olen luuser kes ei tee midagi muud kui kodus passimise, raamatu lugemise, kitarri mängimise, teleka vaatamise ja arvutis olemise.

Aga on üks pluss. Ma ei ole ülikaua joonud! Ja ega ma päris tahagi. See on väga hea, et ma joonud pole :). Milleks meil seda üldse vaja on? Ma mõtlen joomist. Mõttetu raha raiskamine. Vb saad tõesti uusi tutvusi ja plapla aga.... oeh, uusi tutvusi tahaks küll.

Kas teate, jänkud jooksevad ringi !!! wohoo!! Munadega!! Et siis jah :D

Vaheaeg!

VAHEAEG!

7:25

Kolmas hommik juba, kui mõtlen midagi siia kirjutada!xd

Mind teeb murelikuks eksamid. Isegi proovieksam ajab mulle juba närvid sisse. Tekib tunne, et ma olen kasutu ja mõttetu, et ma ei oska seda matemaatika tobedat proovieksamit. Vähemalt arvan mina nii. Mul pea valutab ja paha olla. Ma ei taha mõeldagi selle proovieksami peale, mis leiab muidugi homme juba aset. Mis siis kui ma kahe saan? Siis ma ei julge ju üldse enam eksamit teha. Ma ei taha karta. Nädal tagasi ma ei kartnud. Miks ma nüüd kardan? Ma kardan, et ma kukun läbi.

Muidugi kartmina on inimlik, eks ju? Aga siis ma ei taha olla inimlik. Kui ma kukun eksamid läbi siis ma ei saa kooli kuhu tahan. Ma pean selle selgeks saama, isegi siis kui ma pean kella kolmeni öösel üleval passima, matemaatika eksami brožüür ninaall.

/---/

Kas tuleb juba päev, kus ma ei passiks enam toas ja läheks välja koos kellegagi ning igavlema jumala lampi viru kõrval? Või kõnnime ringi - räägime ja vingume, et nii igav.

Sõbrapäev!

Palju värvilisi südamekesi ja palju-palju naeru teile! :):)

Head sõbrapäeva musid ! (K)

Tahaks ära. Tahaks minna tagasi Indiasse. Sinna kus keegi ei teadnud mind ja mina ei teadnud kedagi. Kus ma olin nagu unenäos mida siiani ei usu. Olin nagu maailmast välja lõigatud. Aga see oli tore. Polnud vaja teistega rääkida. Polnud isegi tahtmist. Ma ei teadnud mis toimub maailmas. Ehk siis minu maailmas.

See oli nagu puhkus. Puhkus, mida ma vajasin ja mida ma vajaksin praegu. Mis annab mu elule hapniku jälle. Aga ma ei saa seda. Ei saa seda pisikest puhkust. Puhkust, mida ma nii väga tahaks ja vajaksin.

Mõtetu

Miski pole mõtetu. Või siis just kõik on vägagi mõtetu. Ma ei tea mida ma ise tahan või ei taha. No muidugi ma tean et ma tahan 9. klassi lõpetada nii hästi kui võimalik. Ma tahan vahepeal tähelepanu (no aga kes ei tahaks?). Ja tõesti ma ei taha seda palju, ainult natuke. Jne jne jne.. Siukseid asju tahab ju igaüks. Mida ma siin ajan? Täiesti mõtetu.

Õues on külm. Külm tuul paneb terve keha kipitama. Ei taha kohe üldse sinna külma kätte minna. Jubejubejube.

Mida ma olen teinud? Ma mõtlen nagu üldse. Tegevused janii.. MITTE MIDAGI! See kuu.. alates koolist pole ma mitte midagi teinud. Mitte midagi pole juhtunud. Kõik on nii hall ja igav. Vb kui mõtlema hakata siis äkki tuleb midagi põnevat ka meelde. Hmm..

Elen ma tõesti helistaks sulle. Aga esiteks pole mul kõneaega. Teiseks, me ei tee mitte midagi... mitte midagi põnevat pole teinud.. kui oleks teinud siis ikka leiaks mingi mooduse kuidas helistada janii..

Ma ootan praegu midagi NII väga! Mida ma ootan? Hihihiii.. Miina teab seda. NÄDALAVAHETUST! Siis me teeme Miinaga duo (duo, millest ei tule mitte midagi välja) ja värvime juukseid nanannaaaa.

P.S. Tahaks sõrmuseid. Keegi sõrmuseid ei raatsi anda? (A) ^^.

Lamp ja pirn..

Et siis, saage sõpradeks, mina(pirn) ja Kristel(lamp)!

P.S. See on Meelise kunstiteos minust ja Kristelist! :)

2010

Olen natuke hiljaks jäänud aga.. HEAD UUT AASTAT! ^^.

Pärnus käidud. Me olime seal KAKS ööd. Kusjuures ma ei tea miks ja millal see välja tuli. Minek oli selline nagu ta ikka oli. Ainult, et seekord viis auto meid ikka säästukani. Siis pidi vähem kõndima.

Mis me siis ikka tegime seal. Eriti midagi. Võinohh, ei midagi siukest mis mainimist vääriks. Noo, nt Meelise onu tuli teine õhtu sinna. See oli ... kahtlane. Tegelt ma ise mõtetes naersin. Nii naljakas oli. Käisime surnuaias ka. Jne.

Aga vot tagasituleks oli masendav. Me külmetasime tund aega, et auto peale saada. Ja siis lõpuks võttis REKA meid KOLME peale. Ja, et sellest veel vähe poleks oli ta poolakas. Me ei saanud mitte midagi aru mis ta rääkis. Ja siis ta vehkis kättega (Kuigi me ei saanud ikkagi eriti hästi aru.). Mingi sadam ja port jne jne. Ja siis ta seletas vahepeal kahe käega korraga. AGA KES SIIS ROOLI PIDI HOIDMA? -.- Isegi siis kui tal käed roolil olid, isegi siis see reka vingerdas. Kas ta oli täis? Sest ta rääkis ka MASENDAVALT palju. Millest ei mina, Kristel ega Elen aru saanud. Ja siis ta viis meid teisele poole lasnamäge. Me pidime kõike lõpuks kolme bussiga sõitma, et koju saada!

Ja nüüd mis olukorras ma olen.

• Rohkem segaduses
• Külmetan siiani
• Kael on valus. (Kristeli hammustusest.)
• Süüa ei suuda enam

Tegelt see viimane punkt on hea ju :P. Aga okei. Üldiselt oli väga tore. Ja kusjuures mu enda tuba ei ole enam üldse nii kodune kui Meelise juures. Kas see pole mitte kahtlane?

Aga et siis.. teletupsu tadaa ;)