Mul on imelik olla. Klomp on kurgus. Kõht on justkui vaakumis. Midagi häirib mind. Mis asi? Kes? Miks?
Ma tahaks jälle mingit puhkust. Tahaks ära minna. Tunnen end nurka surutuna. Oleks vaja kedagi. Tahaks rääkida aga ei julge. Kardan teisi piinata enda asjadega. Tahaks aidata teisi. Tahaks, et neil oleks hea olla. Et nad oleksid õnnelikud.
Tahaks neid päevi. Neid päevi, kus me kokku tuleme, randa läheme, teeme enda riietest võrgu ja mängime võrkpalli. Suunad enda halva tuju kõik palli peale. Elad palli peal kõik välja. Need head ajad. Oh, kuidas ma igatsen neid päevi. Tahan juba... Miks suvi nii kaugel on?
Imelik & mõttetu.