reede, 21. august 2009

VIHKAN !

Lihtsalt tõsiselt VIHKAN Teda. Kes ta siuke on, et tuleb minuga õiendama? Türa mingu õige persse. Mul on kopp ees tast juba. Tahaks enda küüned ta sisse panna. Lämbugu ära !! Soovin talle kõige piinarikkamat surma. EDU TALLE. VIHKAN teda. Tõsiselt vihkan. Südame põhjast vihkan. Saan aru nüüd kui väike on vahe armastusest vihkamiseni. See on VÄIKE! Kärvaku maha. Ma pole mitte kedagi niimoodi vihanud. Aga vot teda vihkan. Pole veel haigemat inimest kohanud. Tõsiselt ka. SURGU MAHA!!!

kolmapäev, 19. august 2009

***

Miks mul tundub, et mind jäetakse koguaeg igalt poolt välja ? ://

Tunded

Ma ei tunne ennast enam ära. Ma ei ole enam selline, kes olin aasta tagasi. Rõõmus nii seest, kui ka väljast. Pole enam sees, kes oli õnnelik ja naeris, kes õhtul msnis ainult rääkis ja rääkis, kes ei nutnud õhtuti. Kes ei teadnud, mida tähendab armastus ja mida tähendab see, kui keegi sulle ühe sõnaga haiget teeb. Kas see kõik tõesti saab muutuda ühe ainsa aastaga. Kõik need tunded ja emotsioonid. Su mõtlemis viis ja su tegevused. Kas tõesti see üks aasta teeb su targemaks nii järsku ? Mõistlikumaks? Ei tea.

Ma olen nüüd keegi, kes on õnnelik ja naerab iga tobeduse peale, mis on nii totrad. Kuid siiski naeran. Räägin kaasa. Naeran kaasa. Tegutsen kaasa. Kõike teen kaasa. Kuid... kui õhtul koju tulen. Siis on kõik läinud. Isegi elu isu. Lihtsalt nutan. Sees nutan. Tegelt ma ju nutan terve päev. Isegi siis, kui naeran. Kuid miks? Teaks ma ise ka täpselt miks. Siis teaks mida muuta. Teaks mida teha, et ei tunneks end üksi, sest tegelt ma ju tean, et ma pole üksi. Mul on mu sõbrad. Kes tõesti hoolivad. Kuid ikkagi tunnen üksi. Tahaks kõigest kellegile rääkida. Rääkida nii, et keegi ei prooviks olla tark ja kõike prandada, vaid kedagi, kes ütleks, et ta saab must aru. Saab aru mida ma tunnen. Aga mai julge. Mai julge seda rääkida. Mai taha. Ei taha enda koormust kellegile teisele edasi anda. Ei taha olla nii paha ja kuri. Kuid tahaks nii mõndagi kellegile öelda.

Proovid miskit parandada, kuid, kui sa seda parandama hakkad läheb see aina hullemaks. Algul ei pane sa tähele, kuid mõne minuti pärast saad sa aru, et sa tegid selle asja palju hullemaks, kui see oli. Oleks pidanud jätma selle nii nagu oli. Kuid tegelt... sa ei teinud ju midagi valesti? tahtsid, et kõik oleks hästi. Igat asja tõesti ei tasu torkida.

Tahaks olla jälle see 10 aastane tüdruk, kes ei teadnud midagi. Ei armastusest, haiget saamisest ja masendusest. Kellel oli olemas kõik mida ta vajas. Ja kes naeris päevast päeva.


Piercing..




Kas see pilt pole mitte kena? Kas need needid pole mitte võrratud? Need on nii fakking kenad, et tekitavad endale tahtmist. Hothothothot (L)

laupäev, 15. august 2009


Igaöö näen unes kedagi. Kedagi imelist. Kedagi armsat, kenat ja sõbralikku. Aga miks peab see teine isik selle une ära rikkuma ?


kolmapäev, 12. august 2009

Tühjus. Vot see iseloomustab minu tunnet sees. Nagu keegi oleks kustukummiga käinud minu sees ja lihtsalt kõik ära kustutanud. Kõik tundub lihtsalt nii mitte eriline. Mai oska isegi seletada. Mul on tunne nagu poleks mul kedagi.

Ilm on nõme. Kord vihmane, siis jälle päike paistab aga kõva tuul. Ja niimoodi see kordub koguaeg. See teeb tuju nõmedaks. Ja kuidas planeerida enda päeva? Hmm.. internet, söök, telekas ja kõik. Ei, mis ma vingun? Tegelt on vihm tore. Mulle meeldib vihm. Lähed välja. Oled vhma käes ja lsed vihmapiiskadel end üleni märjaks teha. Piisk kukub su pluusi peale mis imbub endasse selle ja siis see pluus puutub su nahka ja tuleb õrn kananahk peale, sest see on jaheda võitu. Mida rohkem sulle neid piisku peale tuleb, seda märjemaks sa saad ja seda külmemaks sul läheb. Siis tuled läbi märjana koju ja lähed mõnusasse sooja vanni. Mmmm.

Taimedel on hea vahelduseks vihma käes olla. Kas ka nemad tunnevad seda märga? Seda külma, mida see vihm teeb? Kas nad üldse tunnevad tundeid, mida inimesedki? Kas ka nemad teavad, mis on armastus? Kas nad tunnevad end vahepeal üksi? Oeh.. nii palju küsimusi ja keegi ei oska lihtsalt vastata.

http://www.youtube.com/watch?v=UoWFJ690U6E - midagi armsat mille leidsin :)

esmaspäev, 10. august 2009

Keegi ?


Kas tõesti keegi ei saa aru mis minus toimub? Mitte kellegile ei saa kurta mis minus toimub. Enda sees ei tohi ka seda hoida. Ma teen vigu. Aga mitte meelega. Kõik on segane. Tahaks uut lehte. Uut valget lehte. Lehte, kus saaks kõike uuesti teha ja ära muuta asju, mida tahaks olematuks muuta? Ei nii ka ei saa. Enda vigadest ju õpitakse. Tegelt on valus. Koguaeg on valus. Isegi, kui naeran siis sisimas nutan. Ei, ma isegi ei nuta. Ma karjun, karjun valust. Ma olen nii jobu. Ma olen nagu egoist. Aga ei, teistel on ka tunded. Tahaks lihtsalt kõik südamelt ära rääkida/nutta/karjuda aga mai julge. Kardan. Liiga palju kardan.

Emotsioon..


Miks ma siia kirjutan? Ma ise ka ei tea. See tundus lihtsalt hea, hea enda tundeid kirjutada/kirjeldada. Eks ma proovin.

Miks ma täna just hakkasin siia kirjutama? Võib-olla sellepärast, et tahan enda rõõmu jagada. Täna oli lihtsalt hea, liiga hea. Täna lihtsalt... hmm. Kuidas nüüd öelda? Oli hea olla Kristeliga :) + veel inimestega, keda polnud kaua-kaua näinud. Kusjuures mu süda hüppab siiamaani rõõmust. Nii tore oli olla. Aga just sellepärast, et sain olla Kristeliga. Nagu umbes 1,5 aastat tagasi. Siis kui lollitasime ja olime lihtsalt imeikud. Kui kaua ma olin seda päeva oodanud? Ja just siis, kui ei osanud oodata seda päeva, just siis see päev tuli. Tore :)