Ma tahan ja arvan et julgen aga ikka ma ei tee seda, ei julge. Aga miks ma nii väga tahan? Kas ma tahan ka teist poolt? Kas ma peaksin end muutma? Muutma vaikseks ja rahulikuks. Mitte naerma ja ajama lolli juttu?
Tegelikult olen ma ka inimene. Ma oskan mõelda ka sügavamalt aga paljud ei tea seda. Nad arvavad, et ma olen mingi blondiin, kes on seest tühi ja kellel on kõigest savi. Pole ei ajusi ega südant. Aga see ei ole nii. AUSALT!
Tahaks poetada mõne pisara. Ei, ma vajaksin seda. Aga ma ei tee seda. Ma ei taha näida nõrk. Tahan olla tugev.
Oi, kuidas ma tahaks Sinuga rääkida. Rääkida nendest asjadest, millest ma ei julge ja on ka vast kohatu. Ei, kas just kohatu. Aga mingil määral ebamugav. Kas ma saan Sinuga rääkida sellest? Ma tahaks teada Sinu emotsiooni, Sinu hoiakut ja Sinu mõtteid sel ajal. Ma ei julge. Ma tahan aga ei julge. Miks Sa ise sellest minuga ei räägi? Miks Sa ei julge? Või ei taha hoopis? Kas Sa vahel kujutad ette, mida mina tunda võin, nii ühes asjas kui ka teises asjas. Tegelikult ma lausa vajan Sind. Miks ma kardan?