neljapäev, 31. märts 2011

kolmapäev, 9. märts 2011

The most important things in life aren't things

Õues läheb üsna hilja pimedaks. Seitsme-kuue aeg vast?! Suur tuul on. Kraadiklaas näitab +2,1. Märg.

Viimasel ajal on mingi masendus peal. Iga õhtu nukrutseda ei ole tore. Siuke tunne nagu süda oleks kokku pressitud, siuke... kuubik, mis kaalub mitmeid tonne ja on seest täis. Raske on olla. Raske hingata, ärkvel olla.. õppimisest rääkimata.
Miks ma siuke olen? Mu elul ei ole ju tegelikult mitte midagi viga. Ikka suudan ma kurb olla ja mõned pisarad vabadusse päästa.
Vajaks kellegi lähedust. Tahaks, et keegi seda praegu peale suruks, sest ise üritan ma sellest kuidagi tiiruga mööda kõndida, joosta vist isegi. Ma tean, et ma vajan seda aga... oeh.
Ma ei taha, et teised mu pärast muretsevad. Ma ei taha teisi sellega koormata, olen ennemgi seda öelnud.
Ma lihtsalt jumaldan inimesi, kes mu lähedal on. Mul on nendega liiga palju vedanud. Ma ei vääri seda.

Lähme ära. Lähme siit masendavast Tallinnast natukeseks ära. See mõjub nii laastavalt. Laastavalt hingele, emotsioonidele ja südamele. Võtame kätte ja lähme. Ja lihtsalt oleme seal, kuhu iganes me ka läheme. Istume, oleme, naerame, naudime... Ja kõike koos. Mitte üksinda. Teeme seda nii ruttu, kui võimalik.
Palun.

***
My love, leave yourself behind
Beat inside me, I'll be with you

***

Harold, Miina, Elen, Kristel, Tanel, Maarika - ma lihtsalt Armastan Teid!