Mõttemaailm..

Vahel paneb mind miski nutma. Vahel paneb miski mind naeratama. Ma ei tea mis see on. Need võivad olla rõõmupisarad samas need võivad olla millegi võimatu pisarad. See võib olla millegi õnne naeratus või hoopis millegi tulevase halva naeratus.

Pea on mõtteid täis. Ma aina mõtlen ja mõtlen. Millest? Ma ei jõua ju mitte kuhugi. Ma mõtlen Temast. Nendest. Sinust, kes sa seda praegu loed. Kõik mu tuttavad on mul peast läbi käinud. Viimasel ajal üritan ma teiste mõttemaailma sisse murda. Tahan lugeda neid sõnu, mis käivad teiste peast läbi. Tahaks lugeda neid sõnu, mis läbivad Sinu mõistust hetkel, kui Sa seda loed. Mind lihtsalt huvitab viimasel ajal, mida teised mõtlevad. Kasvõi seda, mida arvatakse praegusest ilmast. Ma tahaks teada, mida sa näiteks arvad sellest väiksest poisist, kes just praegu meist möödus või mida sa arvad sellest, kui ma vastu posti kõnniks. Keegi ei avalda enda mõtteid, tundeid ja arvamusi viimasel ajal. Või olen ma tõesti jäänud pimedaks ja kurdiks?

Miks me elame unistustes? Milleks meile see? Sest siis meil on mille poole pürgida. Meil on põhjust ronida sinna tippu, kus ootab meid ees just see kõige parem. Kelle jaoks see siis on kollane pisike automudel, kelle jaoks eluarmastus...