teisipäev, 29. detsember 2009

Aastavahetus..

Kohe varsti on see aastavahetus. Kõik ootavad seda, et saaks sõpradega täis juua ja tähistada. Et oleks põhjust juua. Või siis ollakse perega koos ja ollakse lihtsal kodus või siis hoopis minnakse perega kuhugi külla. Saad klaasi šampust, jood, vaatad ilutulestiku ja vaatad kuidas kõik naeravad ja ütlevad:"Oooo, kui ilus!" Kõik võtavad telefonid kätte ja helistavad, saadavad sõnumeid, et:"Head uut aastat!" või siis "Toreda järgnevat aastat!" vms..
See on siis minu mõte, mis sel ööl toimub.
Aga mida on head aasta vahetusel? Kõik hakkab jälle otsast peale. Jälle üks pikk-pikk aasta. Muidugi.. uus aasta ja kõik hakkab äkki palju paremini minema. Aga minu aastad on koguaeg samasugused. Okei, mitte päris samasugused. Sarnased. Sest arvestada sellega mis mul oli eelmine aasta ja mis see aasta. Ega ei olegi ju midagi muutunud. Ainult seltskond. Kuigi tundub, et ka see tuleb tagasi.
Nüüd jääb mulje nagu ma ei tahakski aastavahetust. Muidugi ma tahan! Äkki tõesti järgmine aasta tuleb parem. Kuigi ma ei mõista, miks mina seda ei oota nii väga nagu teised? Kas mu sisetunne ütleb, et järgmine aasta pole tore?
Miina ütles, et räägitakse, et see mis sul aastavahetusel toimub, et selline on kogu järgnev aasta. Ei tea kas see nii ka on.
---
Nägin täna unes surma. Mitte ainult ühte. Vaid mitut. Ma mäletan kolme unenägu. Ühes olin ma koos Laura või Kristeliga ma ei mäleta kummaga. Aga siis kumbi neist tulistasid ühe väikse poisi maha, kes laulis samal ajal:"Ma olen mees!Olen mees, olen mees..." jne.. ja siis kui me uuesti möödusime sealt kus me poisi maha tulistasime siis seal oli narkomaanid, palju süstlaid.. nad süstisid ennast ja tegid midagi laibaga, ma tõesti ei taha teada mida.
Teine mida ma mäletan oli ikka massimõrv. Siis mina ja keegi läksid kuhugi alla peitu ja siis tulid mehed. Tulistasid igat ettejuhtuvat meest. Siis näidati meie poole selle püstoliga ja hakati tulistama. Kuid viimasel hetkel mõeldi ümber ja meid jäeti ellu.
Kolmandas unes ma hakkasin end ära uputama. Ma ei ütle miks, sest see ... ma ei oskagi öelda. See ei ole midagi imeliku. Ei, on ikka küll. Ahh, ma ei tea. Aga lihtsalt ei ütle miks. Ma mäletan täpselt miks ma seda tegema hakkasin.
---
Ma ei taha enam magada! Ma ei taha mitte midagi! Kõik võiksid mu rahule jätta juba :( Arvatavasti ainult Miina võib välja mõelda, et kes need ja miks võiksid mu rahule jätta.

reede, 18. detsember 2009

(6)

Öäääh :D

Okei, hea on olla xd

pühapäev, 29. november 2009

Tore talv küll. Pluss kraadid on väljas. Kuskil 4-7 kraadi. Lund pole maas. Vastikult märg ja nõme ilm. Tuleb ainult vihma. Hommikul lähen kooli. Pime. Tulen koolist. Ikka pime. Ma ei näegi päevavalgust. Okei.. valetasin.. näen küll.. nädalavahetusel. Aga see ei ole see. Miks ei võiks olla lumi maas. ometigi on kohe-kohe detsember käes. Päkapikud hakkavad ringi käima jne. Aga vot seda lund pole. Pole seda mis tavaliselt talve tunde südamesse poetab.

See nv oli hull. Miks hull? Ei, ma ise ka ei tea täpselt miks. Aga lihtsalt... palju asju juhtus. Mis asju? Ma seda ka täpselt ei tea. Ma olen loll. Ei, ma pole seda ka. Ma olen Karoliine... Karu.. inimene. Ma olen see kes olen.

Käisin Pärnus. Koos Eleniga. Tore oli.. tegelt kaah.. väga tore oli. Peale selle, et meid taga aeti: "Ma vägistan teid ära, ma vägistan teid ära". Tegelt omamoodi oli see ka tore. Nalja sai. ainult, et mu jalad on valusad ja ma vaevalt kõnnin. Mu jalg on sinine. Seal jalalaba juurest(mul tõesti ei tule meelde mis liiges see on). Ma ei tea miks. Ma arvan, et ei taha ka teada miks. Pärnus oli tõesti tore. Lõpuks kui Tallinnas olin. Oli vaja öömaja. JÄLLE. Sattusime juba vaikselt paanikasse, et tõesti ei leia öömaja. Igalt poolt mujalt leiab. Pärnust, Tartust, Kuressarest. Aga enda kodulinnas ei leia. Lõpuks saime koha. Lõbus oli. Tegelt ka.
Tegelt.. juhtus veel nii mõndagi. Nii Pärnus kui ka Laura juures(koht kuhu me öömaja Tallinnas leidsime). Aga lihtsalt.. mai taha.. pole vaja.. ja mida iganes veel. Ok. Ma kirjutan seda enda jaoks. Põnev.

NB! Miina kallis, palju-palju õnne (k) !!!

reede, 6. november 2009

Lumi

Valged, sädelevad, pehmed, puhtad helbed. Puudutavad pehmelt ja hääletult maapinda. Helves helbe järel. Maa, puud, katused ja autod jäävad valge lumevaiba alla. Käed kinnastes soojenemas ja ninad ja põsed punased. Lapsed hommikust saati väljas, lumes. Hullamas lumes ja mängimas lumesõda. Mitmed lumemehed ja lumeinglid kaunistamas õue.



Nüüd kõik kokku võtta: LUMI ON VÕRRATU ! ja külm ka. :D ja sammuti jõulud ja kõik lumega seotud asjad, sest oeh.. see on nii kena ^^.

teisipäev, 13. oktoober 2009

Sügis ..

Sügis - märg, vihmane, külm, tuuline. Aga mulle meeldib. Mulle meeldib see tuul, mis sasib juukseid ja puhub minema kõik mured. Kasvõi hetkeks. Mulle meeldib see märg ja vihmane ilm mis puhastab sind enda puhtusega ja värskenda sind. Mulle meeldib see külmus, mille sees sa kõnnid sooja poole. Põsed punased, käed külmetavad ja jalad on märjad. Mulle meeldib see. Ennem ei meeldinud, nüüd meeldib. Ilm väljendab enda tundeid. Nähes akna peal tilke mööda akent jooksmas ajab endale pisara silma, sest siis justkui ilm nutaks. Tuul on kõva, sest ilm proovib põgeneda. Võib-olla mulle meeldib see ilm sellepärast, et minu sees on täpselt siuke tunne nagu väljas.

Tean, et alati sa ei saa seda, mida tahad. Aga vahepeal võiksid ju siiski saada, et mitte kaotada lootust. Lootust ja jõudu selle otsimise ja saamise jaoks.

Tegelt ega ma siis kõige hullem inimene pole :). Sest muidu minuga ei suhtleks nii toredad inimesed nagu Kristel, Miina, Ane, Elen jne.

Tahaks ka printsi valgel hobusel. Ei, tegelt.. ei taha täiusliku. Tahan kedagi kellel on omad vead, nagu minulgi aga me mõlemad suudaks vaadata nendest mööda. Tahaks lihtsalt kedagi kelle pihku enda käed panna, kui need külmetavad. Kedagi, kellega mööda linna käsikäes käia. Kedagi, kes ütleks, et ta hoolib must. Kedagi, kes ütleks, et elamiseks on palju põhjust. Kedagi, keda ma saaks usaldada ja kellega ma saaks rääkida kõigest. Siukest pole. Või hoopis ta alles ilmub mu ellu? Äkki ma polegi sihukest inimest väärt? Kes seda teab ? Muidugi inimene, kes teeb vea väärib ikka sihukest persooni. Aga ma olen teinud mitu viga. Kas ka mina väärin?

Tegelikult, mul on täitsa hea olla. Mai nuta ju päeval. Ma naeran. Lõbus on. Kool on tegelikult tore. Ükskõik, kui närvesööv see olla võib. Sa saad olla teistega ja naerda. Viimastes tundides on üleväsimus ja sa lihtsalt lollitad. Kool pole halb. Mkmm, kindlasti mitte.

pühapäev, 4. oktoober 2009

---

Mis toimub? Alati midagi toimub. Ja alati läheb see asi aina hullemaks ja hullemaks. 2 söömata päeva ja joonud natuke vett. Nagu paastuks miskit. Kuid tegelt pole lihtsat isu.. ja kui ka oleks siis mai julgeks alla minna. Nagu surmanuhtlus ootaks ees. Ei, tegelt see oleks isegi tore. Praegu tahaks minna mineviku ja kustutada asju. Mõtetuid asju.
Mis minust saab, kui ma ei oska teha õigeid otsuseid ja olen justkui puuga pähe saanud? Kui ma nii jätkan... kus kohas peaksin ma töötama? Koristajana ? Mai taha seda. See on kõik liiga valus. Midagi pole. Kedagi pole.

esmaspäev, 21. september 2009

Miina.. ainult sulle.. ^^.

Kui hakata mõtlema, et kuidas me tuttavaks saime, siis see tuletab nii mõndagi meelde. Ehk siis täpsemalt tervet talve. Kui sind esimest korda nägin, siis ma isegi ei osanud mõelda su kohta midagi. Ainus asi, mis ma mõtlesin oli see, et tema on arvatasti selle tüübi naine (saad aru küll kelle ;). Siis sa hakkasid tänu nende inimeste, kes sinuga tuttvust tegid, meiega ka väljas käima. Kuid järsku kadusid nemad ära. Ja aina rohkem hakkasid sa meiega väljas käima ja aina rohkem sa südamesse pugesid. Sind saab tõesti nimetada päikseks. Või hoopiski vikerkaareks. Sa oled põnev, tore ja eriline. Samas... iga inimene on omamoodi eriline. Aga kõik ei ole nii värvilised kui sina. See on tegelt tore :) Aga kui sa nutad või oled kurb. Siis isegi kõige ilusam suvepäev ei ole enam sugugi ilus. Sa oled tõesti sügavale südamesse pugenud.
(L)

pühapäev, 20. september 2009

Mida sa teeksid?

Kõik on masendav ja sa tahad ära minna. Tahad ära kolida siit, et saada kõigest lahti ja alustada uuest lehelt. Uuest puhtast lehest.
Aga siis ükshetk sul tulebki see võimalus, et ära kolida. Siis sa enam ei taha ja hakkad mõistma, et siiski hakkad sa sõpru igatsema ja kõike seda elu mis on siin olnud. Aga samas, see on hea. Saad suurema maja ja saad koera ja raha mured ei ole enam nii suured. Mida teeksid sina? :(

kolmapäev, 16. september 2009

Tühjus ise..

Mis tühjus?
Vot siuke tühjus, et ma pole keegi. Mitte keegi. Ma ei oska midagi. Ma õpin halvasti, ei oska teisi inimesi aidata kui vaja. Mai oska isegi enda eest hoolitseda. Kukun, et isegi õmblema peab haava. Mida ma oskan?
Ma oskan sporti teha. Kuid mitte piisavalt, et sportlaseks hakata. Mai suudaks mitte millegiga tegeleda, sest mai suuda ühe koha peal püsida. lähen trenni olen seal max aasta ja lähen minema, sest ei suuda seda ühte ja sama asja teha.
Kes ma siis lõpuks olen?
Olen inimene, kes ei ole keegi. KUID, ühte ma oskan. Ma oskan hinnata neid inimesi, kes on mulle tähtsad. Ja ma oskan neid kuulata. Vähemalt seda ma oskan :)

reede, 4. september 2009

Kaotamas?

Mida teha? Kas ma olen sind tõesti kaotamas? Kaotamas üht kõige paremat isikut. Ei, mitte enda poissi. Vaid sõpra. Kas see kool rikub kõik ära? Ennem ju ei rikkunud :/ Mis on nii teistmoodi, et ma sind nii kaotamas olen? Kas ainult mul tundb nii? Kas ma olen ainuke, kes nii tunneb? Kui ma su täielikult kaotan siis ma nutan enda silmad peast välja. Iseasi kas ma üldse nutan. Võib-olla on see kurbus nii suur, et isegi pisard ei tule välja, vaid nutavad veel omakorda minu sees ja siis nende pisarad nende sees jne.. Nii raske, kurb, masendav, mõtetu, tühi tunne on sees, kui on tunne, et sind kaotamas olen. Oeh.. :'/

reede, 21. august 2009

VIHKAN !

Lihtsalt tõsiselt VIHKAN Teda. Kes ta siuke on, et tuleb minuga õiendama? Türa mingu õige persse. Mul on kopp ees tast juba. Tahaks enda küüned ta sisse panna. Lämbugu ära !! Soovin talle kõige piinarikkamat surma. EDU TALLE. VIHKAN teda. Tõsiselt vihkan. Südame põhjast vihkan. Saan aru nüüd kui väike on vahe armastusest vihkamiseni. See on VÄIKE! Kärvaku maha. Ma pole mitte kedagi niimoodi vihanud. Aga vot teda vihkan. Pole veel haigemat inimest kohanud. Tõsiselt ka. SURGU MAHA!!!

kolmapäev, 19. august 2009

***

Miks mul tundub, et mind jäetakse koguaeg igalt poolt välja ? ://

Tunded

Ma ei tunne ennast enam ära. Ma ei ole enam selline, kes olin aasta tagasi. Rõõmus nii seest, kui ka väljast. Pole enam sees, kes oli õnnelik ja naeris, kes õhtul msnis ainult rääkis ja rääkis, kes ei nutnud õhtuti. Kes ei teadnud, mida tähendab armastus ja mida tähendab see, kui keegi sulle ühe sõnaga haiget teeb. Kas see kõik tõesti saab muutuda ühe ainsa aastaga. Kõik need tunded ja emotsioonid. Su mõtlemis viis ja su tegevused. Kas tõesti see üks aasta teeb su targemaks nii järsku ? Mõistlikumaks? Ei tea.

Ma olen nüüd keegi, kes on õnnelik ja naerab iga tobeduse peale, mis on nii totrad. Kuid siiski naeran. Räägin kaasa. Naeran kaasa. Tegutsen kaasa. Kõike teen kaasa. Kuid... kui õhtul koju tulen. Siis on kõik läinud. Isegi elu isu. Lihtsalt nutan. Sees nutan. Tegelt ma ju nutan terve päev. Isegi siis, kui naeran. Kuid miks? Teaks ma ise ka täpselt miks. Siis teaks mida muuta. Teaks mida teha, et ei tunneks end üksi, sest tegelt ma ju tean, et ma pole üksi. Mul on mu sõbrad. Kes tõesti hoolivad. Kuid ikkagi tunnen üksi. Tahaks kõigest kellegile rääkida. Rääkida nii, et keegi ei prooviks olla tark ja kõike prandada, vaid kedagi, kes ütleks, et ta saab must aru. Saab aru mida ma tunnen. Aga mai julge. Mai julge seda rääkida. Mai taha. Ei taha enda koormust kellegile teisele edasi anda. Ei taha olla nii paha ja kuri. Kuid tahaks nii mõndagi kellegile öelda.

Proovid miskit parandada, kuid, kui sa seda parandama hakkad läheb see aina hullemaks. Algul ei pane sa tähele, kuid mõne minuti pärast saad sa aru, et sa tegid selle asja palju hullemaks, kui see oli. Oleks pidanud jätma selle nii nagu oli. Kuid tegelt... sa ei teinud ju midagi valesti? tahtsid, et kõik oleks hästi. Igat asja tõesti ei tasu torkida.

Tahaks olla jälle see 10 aastane tüdruk, kes ei teadnud midagi. Ei armastusest, haiget saamisest ja masendusest. Kellel oli olemas kõik mida ta vajas. Ja kes naeris päevast päeva.


Piercing..




Kas see pilt pole mitte kena? Kas need needid pole mitte võrratud? Need on nii fakking kenad, et tekitavad endale tahtmist. Hothothothot (L)

laupäev, 15. august 2009


Igaöö näen unes kedagi. Kedagi imelist. Kedagi armsat, kenat ja sõbralikku. Aga miks peab see teine isik selle une ära rikkuma ?


kolmapäev, 12. august 2009

Tühjus. Vot see iseloomustab minu tunnet sees. Nagu keegi oleks kustukummiga käinud minu sees ja lihtsalt kõik ära kustutanud. Kõik tundub lihtsalt nii mitte eriline. Mai oska isegi seletada. Mul on tunne nagu poleks mul kedagi.

Ilm on nõme. Kord vihmane, siis jälle päike paistab aga kõva tuul. Ja niimoodi see kordub koguaeg. See teeb tuju nõmedaks. Ja kuidas planeerida enda päeva? Hmm.. internet, söök, telekas ja kõik. Ei, mis ma vingun? Tegelt on vihm tore. Mulle meeldib vihm. Lähed välja. Oled vhma käes ja lsed vihmapiiskadel end üleni märjaks teha. Piisk kukub su pluusi peale mis imbub endasse selle ja siis see pluus puutub su nahka ja tuleb õrn kananahk peale, sest see on jaheda võitu. Mida rohkem sulle neid piisku peale tuleb, seda märjemaks sa saad ja seda külmemaks sul läheb. Siis tuled läbi märjana koju ja lähed mõnusasse sooja vanni. Mmmm.

Taimedel on hea vahelduseks vihma käes olla. Kas ka nemad tunnevad seda märga? Seda külma, mida see vihm teeb? Kas nad üldse tunnevad tundeid, mida inimesedki? Kas ka nemad teavad, mis on armastus? Kas nad tunnevad end vahepeal üksi? Oeh.. nii palju küsimusi ja keegi ei oska lihtsalt vastata.

http://www.youtube.com/watch?v=UoWFJ690U6E - midagi armsat mille leidsin :)

esmaspäev, 10. august 2009

Keegi ?


Kas tõesti keegi ei saa aru mis minus toimub? Mitte kellegile ei saa kurta mis minus toimub. Enda sees ei tohi ka seda hoida. Ma teen vigu. Aga mitte meelega. Kõik on segane. Tahaks uut lehte. Uut valget lehte. Lehte, kus saaks kõike uuesti teha ja ära muuta asju, mida tahaks olematuks muuta? Ei nii ka ei saa. Enda vigadest ju õpitakse. Tegelt on valus. Koguaeg on valus. Isegi, kui naeran siis sisimas nutan. Ei, ma isegi ei nuta. Ma karjun, karjun valust. Ma olen nii jobu. Ma olen nagu egoist. Aga ei, teistel on ka tunded. Tahaks lihtsalt kõik südamelt ära rääkida/nutta/karjuda aga mai julge. Kardan. Liiga palju kardan.

Emotsioon..


Miks ma siia kirjutan? Ma ise ka ei tea. See tundus lihtsalt hea, hea enda tundeid kirjutada/kirjeldada. Eks ma proovin.

Miks ma täna just hakkasin siia kirjutama? Võib-olla sellepärast, et tahan enda rõõmu jagada. Täna oli lihtsalt hea, liiga hea. Täna lihtsalt... hmm. Kuidas nüüd öelda? Oli hea olla Kristeliga :) + veel inimestega, keda polnud kaua-kaua näinud. Kusjuures mu süda hüppab siiamaani rõõmust. Nii tore oli olla. Aga just sellepärast, et sain olla Kristeliga. Nagu umbes 1,5 aastat tagasi. Siis kui lollitasime ja olime lihtsalt imeikud. Kui kaua ma olin seda päeva oodanud? Ja just siis, kui ei osanud oodata seda päeva, just siis see päev tuli. Tore :)