Mu lapsepõlv oli seal. Mu naerud, rõõmud ja nutud. Mäletan veel hästi kui ei saanud matemaatikast aru ja nutsin sest mu ema ei lasknud mind enne välja kui ma aru saan. Mäletan enda esimest klassi. Kõndisime nn "suurte" inimeste saatel kooli ette. See kõik on nii kurb. Seal olid toredad inimesed. Siiani vast toredad, vähemalt minu arust. See on see kool, mis jääb mu südamesse. Keegi ei saa seda sealt ära võtta. See on ainuke kool mida ma tõesti armastanud olen ja armastan siiani. Pisike, hubane ja armas. Mida veel tahta? :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar