Tunded

Ma ei tunne ennast enam ära. Ma ei ole enam selline, kes olin aasta tagasi. Rõõmus nii seest, kui ka väljast. Pole enam sees, kes oli õnnelik ja naeris, kes õhtul msnis ainult rääkis ja rääkis, kes ei nutnud õhtuti. Kes ei teadnud, mida tähendab armastus ja mida tähendab see, kui keegi sulle ühe sõnaga haiget teeb. Kas see kõik tõesti saab muutuda ühe ainsa aastaga. Kõik need tunded ja emotsioonid. Su mõtlemis viis ja su tegevused. Kas tõesti see üks aasta teeb su targemaks nii järsku ? Mõistlikumaks? Ei tea.

Ma olen nüüd keegi, kes on õnnelik ja naerab iga tobeduse peale, mis on nii totrad. Kuid siiski naeran. Räägin kaasa. Naeran kaasa. Tegutsen kaasa. Kõike teen kaasa. Kuid... kui õhtul koju tulen. Siis on kõik läinud. Isegi elu isu. Lihtsalt nutan. Sees nutan. Tegelt ma ju nutan terve päev. Isegi siis, kui naeran. Kuid miks? Teaks ma ise ka täpselt miks. Siis teaks mida muuta. Teaks mida teha, et ei tunneks end üksi, sest tegelt ma ju tean, et ma pole üksi. Mul on mu sõbrad. Kes tõesti hoolivad. Kuid ikkagi tunnen üksi. Tahaks kõigest kellegile rääkida. Rääkida nii, et keegi ei prooviks olla tark ja kõike prandada, vaid kedagi, kes ütleks, et ta saab must aru. Saab aru mida ma tunnen. Aga mai julge. Mai julge seda rääkida. Mai taha. Ei taha enda koormust kellegile teisele edasi anda. Ei taha olla nii paha ja kuri. Kuid tahaks nii mõndagi kellegile öelda.

Proovid miskit parandada, kuid, kui sa seda parandama hakkad läheb see aina hullemaks. Algul ei pane sa tähele, kuid mõne minuti pärast saad sa aru, et sa tegid selle asja palju hullemaks, kui see oli. Oleks pidanud jätma selle nii nagu oli. Kuid tegelt... sa ei teinud ju midagi valesti? tahtsid, et kõik oleks hästi. Igat asja tõesti ei tasu torkida.

Tahaks olla jälle see 10 aastane tüdruk, kes ei teadnud midagi. Ei armastusest, haiget saamisest ja masendusest. Kellel oli olemas kõik mida ta vajas. Ja kes naeris päevast päeva.