Talv, mine ära juba.

Tore, kui vahepeal tekivad võimalused end välja lülitada sellest elust ja maailmast. Sellest vastikust elust, mida ma lihtsalt ei oska elada ja mis on minu jaoks liiga raske. Hea on, kui kõige masendavamal päeval sa saad kohe ära ja sa isegi suudad mõneks hetkeks selle unustada. Seda ei juhtu tihti, väga harva... seekord vedas. Aga nii meeletult raske on tulla tagasi reaalsusesse. Jälle kordad enda mõtteid, tahaksid jälle nutta, minna ära... liiga kaua juba selles mustas maailmas olnud. See paar tundi on juba kohutav...

Miks on mul tunne, et see on vaikus enne tormi?

Alati kui kõik on hästi, siis juhtub midagi halba. Iga väiksemgi asi paneb silmad kipitama ja vett voolama.

Tahaks suve. Päikest, kuuma rannaliiva, sooja vett, ilusaid ilmu... see külm ja lumi teeb kõik lihtsalt aina mustemaks. Kas pole mitte irooniline? Lumi peaks kõik valgeks tegema... See päike on puudu, mis teeks tuju veidigi paremaks... elu ilusamaks.

Eks alati tuleb neid tagasilööke.. mida õnnelikum sa oled, mida ilusam kõik tundub, seda valusam see löök on.

Vähemalt on mul Harold :) Minu väike suur paks elevant :*

Ootame...