Oeh

Kõik hakkab jälle lagunema, tähendab.. see kõik ongi juba lagunenud. Hakkab vist jälle pihta see valetamine - "Kõik on korras."

Tuleb naeratada ja mitte mõelda. Tuleb olla udu, et ei mäletaks halba. Tuleb võtta kõigest kõige paremat. Aga vahepeal lihtsalt ei suuda ja nutaks. Nutaks lihtsalt nii palju, et kõik vedelik saab kehas otsa.

Ei ole olnud ega ennast vabaks lasta. Ei saa ka, mitte mingisugust võimalust pole. Ei tea kas tulebki.

Ma olen nii kade teie peale, kellel on aega ennast vabaks lasta, kes on rõõmsad, on mida oodata, on mida tahta, ei ole kurvad ja masendunud selles hallis maailmas. Miks see kõik nii halb on?

Tahaks ka...