Päike paistab, sinine taevas & suur tuul.

Kui te küsite minult, et kuidas mul läheb, kas te siis loodate tõesti, et kui mul hästi ei lähe siis ma ütlen, et halvasti? Mitte, et mul halvasti nüüd läheks. Lihtsalt... see on natuke tobe küsimus, vähemalt minu arust. Ma ju ei hakka teile rääkima kohe mis mul mõtetes on ja mis mind vaevab. Räägin siis, kui mul on vaja kellegagi seda jagada ja kui ma enam ei jõua seda enda sees hoida ja ainult valitud inimesele. Kusjuures, kui kellegagi jagada enda mõtteid. Siis on selline tunne nagu paneks pooled enda mõtted kuhugi karpi. See on hea...

Mul on imelik olla. Klomp on kurgus. Kõht on justkui vaakumis. Midagi häirib mind. Mis asi? Kes? Miks?

Ma tahaks jälle mingit puhkust. Tahaks ära minna. Tunnen end nurka surutuna. Oleks vaja kedagi. Tahaks rääkida aga ei julge. Kardan teisi piinata enda asjadega. Tahaks aidata teisi. Tahaks, et neil oleks hea olla. Et nad oleksid õnnelikud.

Tahaks neid päevi. Neid päevi, kus me kokku tuleme, randa läheme, teeme enda riietest võrgu ja mängime võrkpalli. Suunad enda halva tuju kõik palli peale. Elad palli peal kõik välja. Need head ajad. Oh, kuidas ma igatsen neid päevi. Tahan juba... Miks suvi nii kaugel on?

Imelik & mõttetu.